Katrin Jõgisaar

Sõda ja sotsiaalporno, millest naised läbi tulid, tegidki neist feministid. Enne sõda oli see uudne maailmavaade, pärast sõda elu õppetunnid.

Alles täiskasvanuna sain aru, et kuigi Mamma oli tavaline maanaine, oli ta ootamatult kõva feminist. „Naine peab ise hakkama saama. Mehed ei saa sinu elu määrata – sina määrad. Armasta ja luba ennast armastada, aga ära liialt sõltu. Iseseisvus on naisele hädavajalik,“ õpetas vanaema. (4)

Mu memm elas peaaegu saja-aastaseks, aga me polnud kordagi riius. Jah, natuke nääklesime, kui olin teismeline, aga tõsist riidu polnud kunagi. Vastupidi – Mamma õpetas julgust ja ellujäämist. (3)

Minu ema meenutas, et tema vanaema oli pannkookide meister. Minu vanaema oli ka! Pannkoogid, porgandipirukad ja pannil küpsetatud kana olid need toidud, mida lapsena kõige rohkem igatsesin. Ja Mamma sokid, kindad ning lapitekid olid legendaarsed! (2)

Täna on vanavanemate päev. Mul oli õnn ja au tunda oma emapoolset vanaema. Emilie-Auguste oli minu kõige armsam memm – minu Mamma. Mäletan, et lapsena sain temalt palju soojust ja hoolitsust. (1)

Või kui naaber käivitab öörahu ajal auto või motika – kas see lärm on vaiksem kui kuke „kikerikii“? Kas selle kohta esitatakse ka kaebusi? 😏

Üldse mitte pahas mõttes, aga huvitav oleks teada. (3)

Mulle meeldib linnades jalgsi liikuda. Väga paljudes hoovides hauguvad koerad, kui majast möödutakse. Kindlasti ei ole ma ainus liikleja, mis tähendab, et koerad hauguvad mõnes naabruskonnas päevade, mõnikord ka ööde kaupa. (2)

Huvitav, kas linnades ja alevites karjuvate koerte kohta ka kaebusi esitatakse või tehakse seda ainult kuulsate naabrite kodulindude kohta? (1)

Ligipääsetav linnaruum ei tähenda üksnes võimalust liikuda, vaid ka turvatunnet ja väärikust.

Ligipääsetavus ei ole mõttetu luksus. Me kõik väärime seda. (9)

See kogemus tuletas meelde, et ligipääsetavus ei ole ainult puuetega inimeste vajadus – see on meie kõigi asi.

Kõrged äärekivid ja katkised teed ohustavad igat liiklejat - lastest eakateni. (8)

Kui esimesel õhtul oli mu silm helesinine, siis eile õhtul juba tumelilla.

Väga nõme on suvel nädalake kodus passida, sest sinise silmaaluse tõttu jäävad inimesed vahtima ja teevad valesid järeldusi. :) (7)

Ligipääsetav linnaruum ei tähenda üksnes võimalust liikuda, vaid ka turvatunnet ja väärikust. Minagi oleksin tahtnud koju minna ilma sinise silmata. Ma ei ole rõõmus, et pean uued prillid ostma. (6)

Jah, loomulikult oleksin võinud olla tähelepanelikum ja jalgu kõrgemale tõsta, aga kui kõrge äärekivi võib põhjustada raskusi mulle kui abivahendita liikujale, siis mõelgem kui palju probleeme see põhjustab abivahendiga liikujale. (5)

Mina olen täiesti tavaline täiskasvanu, kes ei kasuta liikumiseks abivahendeid. Mu tähelepanu hajus korraks – ja sellest piisas. Aga kui samasse olukorda satub liikumisraskustega, eakas või väsinud inimene, on kukkumine kergem tulema. Ratastooli abil liikuja isegi ei pääse kõrge servaga teele. (4)

Pääsesin vaid sinika ja kriimustustega, valu läheb ilmselt mõne päevaga üle. Kahjuks pean head prillid välja vahetama.

Kui koju läksin, tuldi bussipeatuses mu käest küsima, kas kannatan koduvägivalla all. Õnneks mitte. See küsimus lihtsalt vihjab, milline mu välimus pärast kukkumist oli. (3)

Kukkumine oli järsk ja ehmatav. Mõtlesin sel hetkel, et jääksid vähemalt hambad ja nägu terveks. Mu lemmikprillid ilmselt päästsid mind hullemast, sest need jäid asfaldi ja näo vahele, kui põsesarnaga vastu maad lajatasin. (2)

Sinisest silmast ja ligipääsetavusest. Üleeile jalutasin Põhja-Tallinnas ja kukkusin. Ma polnud purjus ega haige, ma ei libisenud ega kiirustanud, mind ei tõugatud – lihtsalt mu jalg takerdus kõrge äärekivi taha. Pole oluline, kus ja milline äärekivi mulle ette jäi – Tallinn on neid täis.(1)

Eile rongis imestasin inimeste üle. Paljud inimesed seisid, samas teised sõidutasid kotte. Nendele prouadele ma isegi tegin ettepaneku, et äkki nad siiski lasevad inimesed istuma. Kahjuks ei mõjunud...

Torm hakkab looma...

Ta ilmselt naerab ka siis, kui keegi tema ema, naist, õde või tütart laibaga võrdleb. Rõõmustab, et naine pole nii koolnu näoga, grimeerija on silmad ja suu juba kinni kleepinud ning koolnulaigud katnud. Võtame teadmiseks, et selline nunnu huumorimeel.

Nii, et kui keegi kirjutab sel viisil su kallima, ema, õe või tütre kohta, siis heldid südamest ja leiad, et tegemist on imelise naljaga. Nii armas, kui keegi märkas ja võrdles naisi laipadega. Kohe nunnu laibapoja, laibakaasa, laibavenna ja laibaisa tunne, eksju. Hea nali: Kristjan ja tema laibad.

Selge. Aga milles nali seisneb?

Mulle ka rahvariided ja heas vormis inimesed meeldivad, aga naiste ning laipade võrdlemine ei tundu naljakas.

65-aastane hea haridusega mees, kelle teadmistest ma tema erialas siiralt lugu pean. Muidu ma lihtsalt paneks bloki.

Loen ja imestan. Kuigi selline kommentaar saab hunnikus kiitvaid pöidlaid ja naerunägusid, siis mulle kui naisele tundub seda sorti suhtumine väga nõme. Kas teie meelest on see naljakas?

Kohe algab mälumäng...

Kiiruseületajate poputamise hind on inimelud.

Ettevaatlikum ja kiiruseületajaid poputada?

Järelikult liiklus pole tema universusmis seotud eetikaga.

Iga kord, kui loen selliseid postitusi, tekib küsimus, kas nutta või naerda. Mind õpetati kodus, et ära riku liikluseeskirju, siis ei saa ka trahvi. Ja kui saad, siis maksa, mitte ära virise. Siin aga tundub, et riik on paha, sest ei luba vaesel pensionäril talle sobivas kohas kiirust ületada. 😆