Jaanika

Tglt oli hullult tore. Aga eesti publik nii tuim, et enamus isegi ei plaksutanud.

ma ütlen seda kõike, et saaks homme oma sõnu süüa. Pärast tulen mega elamusega ära sealt.

Tutvun Imagine Dragonsi lugudega, sest lubasin homme minna kontserdile. Ja ütlen ausalt, ei jaksa setlisti läbi kuulata, igav muss. Lähen nagu mingi vastik heiter sinna, endale ei meeldi suurüritused ja muusika ka väga ei köida. Ainult Deemonite lugu on nostalgiline ja armas. Aga..

Käisin Türi lillelaadal, jäin mingist kahtlasest koduõllest purju, kuulasin Kermo Mureli "Rahvalaulu" ja see tekitas kahetisi tundeid. Vihkan ja armastan eestlaseks olemist korraga. Kõik külasimmani laadsed üritused tekitavad õõva, aga samas see on tuttav, see on lapsepõlv ja mingil määral nunnu ka.

Emadepäeval olen eriti tänulik õe üle, sest ma ei ole eriti hea tütar oma emale, aga kuna tal on teine tütar ka, siis ma ei tunne end nii süüdi.

Ma ei tea jah kuidas inimesed on jõudnud mõnikord päris kõrgesse ikka, aga ikka nii rumalad ja õelad. No kuidas ei ole haridus ja elukogemus targemaks teinud.

Sest ei ole ühtegi teist riiki ega linna kuhu tõmbaks või oleks vaja minna. Tartusse mõtlen kolida, sest ülikool. Vb elu viib kunagi ka välismaale, aga praegu küll selliseid plaane pole.

Flirdin mõttega Tartusse kolida. Kui siin muidugi tööd leiaks. Aga olles 12 aastat Tallinnas elanud, siis see rahulikkus ja aeglus mõjub esialgu natuke ängistavalt.

Mulle ei jää inimeste sünnikuupäevad meelde. Tean peast ainult nelja lähisugulase snp. Ja siis lampi 1 klassikaaslase snp on eluks ajaks mällu salvestunud ja pole meelest läinud viimased 23 aastat.

Mul on koolis käimisest ja koolis töötamisest nüüd aprilli lõpuks patareid täielikult tühjaks saanud. Kuidagi vaevu surun läbi. Ja siis teismelised poisid veel panevad proovile ka ja tundub, et ootavad põnevusega, et näha, milline ma vihasena olen. Aga ma ei lähegi närvi kunagi. Lihtsalt väsin ära.

Õpetajad ei rutta käitumis- ja hoolsushinde kaotamist toetama Koolidele peaks jääma õigus ise otsustada, kas panna õpilastele käitumise ja hoolsuse hindeid või mitte, ütles õpetajate liidu juhatuse liige Heiki Haljasorg. Tallinna kunstigümnaasiumi direktori Mari...

Töötan koolis, aga sain uudistest teada, et selline asi nagu käitumis- ja hoolsushinne on üldse veel olemas. Arvasin, et seda pole enam ammu. www.err.ee/1609657547/o...

Õhtulehe reporter küsis tänaval tüdrukult, milline on hea mees. Ta esimene vastus oli, et no kui ei löö.

mul just šoki jaoks ongi vaja. niisama ei naudi ega talu haput.

Palun ütelge, kas kuskil poes müüakse hapusid klaaskomme, mis on päriselt jõhkralt hapud? Nii hapud, et valus hakkab. Olen igasuguseid pealuu pildiga proovinud ja no ei leia.

Kõige rohkem mäletan seda tunnet, et kui mind pole, siis kukub ju kõik kokku. Ütlesin endale, et olen asendamatu. Meeletu kontrollivajadus ja usaldamatus teiste vastu kellega oleks võinud vastutust jagada. Ja et see on ajutine, kui hästi palju pingutan, siis kuskilt saabub imeväel see kergem aeg.

Need rendirollerid pidid olema kättesaadavad ainult alates 18.eluaastast, ometigi ma olen seni näinud nendega sõitmas ainult lapsi. Ei kujuta ette ka teistsugust sihtgruppi ausalt öeldes.

Kes tundis, et Adolescence läks naha vahele, siis lugege meie oma Eesti raportit, mis me just paar kuud tagasi valmis saime. Misogüüniast ja manosisuloojateat ehk manfluenceritest ka sotsiaalmeedia osas pikalt juttu. www.praxis.ee/uploads/2024...

Mõned kohad olid "Fränki" vaadates kuidagi jube tuttavad. Googeldades sain aru, et olengi nendes kohtades lapsena hänginud. Ei ole lihtsalt järjekordne Eesti film. Täiesti unikaalne momeelest. Selline, et tuleb peale kino ilmselt veel pikaks ajaks kaasa. Kindlalt minge vaatama!

Miljon põhjust uskuda paremasse tulevikku - Sirp Eesti filmis puhuvad viimasel ajal värsked tuuled: Sander Maran sai valmis oma kümme aastat töös olnud „Mootorsaed laulsid“, kaksikvennad Eskod jõudsid debüüdini „Mind on kaks“ ning nii suurt kiidulau...

"FRÄNK" on reedest nähtav kinodes üle Eesti. Et kinovaatajate arv on päriselt ka ühe filmitegija, eriti ühe noore filmitegija jaoks oluline mõõdik, siis minge kindlasti neil päevil-lähinädalal kinno. Kinopiletite ostmise kõrvale võib lugeda ka intervjuud mu vennaga: www.sirp.ee/miljon-pohju...

Kirjuta kindlasti veel, see on teraapiline ja nii oluline on oma mõtteid laiemalt jagada kui kõige kitsam lähedaste ring. Muidu ei saagi ju kogukonnad tekkida. Minu jaoks blogimine ja see twitteri alguse aeg olid samuti elupäästvad. Peaasi, et ei jää oma mõtetega üksinda.

Vaimse tervise püramiid, mille esimesel tasandil on enesehoid ja eneseabi. Teisel tasandil mitteametlik tugitegevus kogukonnas. Kolmandal tasandil esmatasandi vaimse tervise teenused ja kogukonna tasandi formaalsed tegevused. Neljandal tasandil psühhiaatriline ambulatoorne abi ja vaimse tervise spetsialiseeritud abi kogukonnas. Püramiidi tipus on psühhiaatriline statsionaarne abi.

Ma sain alles hiljuti aru, et vaimse tervise kriis Eestis ei tulene mitte spetsialistide puudusest, vaid sellest, et niivõrd individualistlikus ühiskonnas jääb kogukonna tasand vahele. Ise pusimisest jõutakse psühhiaatri juurde.

Netflixis on uus erakordselt hea miniseriaal, Adolescence. Iga osa on üks katkematu kaader, iga episood on omaette meistriteos ja teistest episoodidest erinev. Näitlejad teevad sama hea töö nagu režissöör, operaator ja ko. Lugu on värske ja täiesti omanäoline. 5+ igas kategoorias.

Puutusin sel nädalal kokku nii absurdsete olukordade ja ebanormaalsete inimestega, et nüüd on raske aru saada, mis on reaalsus ja normaalsus üldse. Oleks vist vaja, et keegi regulaarselt näpistaks mind, et kinnitada, jah see päriselt toimub praegu, see pole unenägu.

Also, täna tuli esimest x ära see küsimus, et kas mul endal üldse lapsi on. Pool aastat olen mõelnud, et ei tea kaua läheb kuniks keegi küsib ja proovib vihjata, et see teeb mind kuidagi tööalaselt ebapädevamaks. Isegi kaua läks aega.

Kevadel inimesed vist lähevadki hulluks jah. Pubekatel eriti keeruline keskenduda, aina raskem on neid õppimisele suunata(samal ajal endal ülikoolis kõik kodutööd tegemata) ja lapsevanemad arvavad, et äkki ma olen süüdi nende sassi läinud suhetes ja ähvardavad juristidega.

Kus?

Saan aru, et olen liiga dramaatiline, aga gripist ehk 10 päevasest isolatsioonis ja täielikust laibastumisest vaikselt välja tulla on nagu uuestisündimine minu jaoks. Kuigi tervis veel kehvake, siis siiralt hea meel on jälle elus olla ja asju teha. Tunne, mida ma liiga palju tundnud ei ole.

Algas neljas päev agooniat. Vaenlasele ka ei sooviks grippi. Kui ellu peaksin jääma, siis järgmistel aastatel vaktsineerimist ei unusta, see on selge.

Sel aastal jäi gripivaktsiin vahele. Arvasin, et kui sügisel ei jõudnud teha, et no siis hiljem pole mõtet. Well, olen nüüd vist elus esimest x gripis. Konkreetselt selline tunne nagu oleksin suremas.

Teismeliseiga tuleb võimalikult väheste kahjudega kuidagi üle elada, aga väga keeruline on seda teha kui suur osa täiskasvanutest on hoopis kiskjad, mitte kaitsjad.