Imbi Arro

Mõni hetk on ilusam kui teine...
Eile oli selline hetk Põltsamaa lossi hoovis.

Tal oli mingi paelake vms kaela ümber ja nägi üsna kobe välja, usun, et on kodu. Käis silmaringi avardamas 😻

No comments. Lihtsalt ilus.

Kesklinnast kodu poole jalutades sain aru, et tahan midagi magusat. Ja ennäe! Turu esine oli täis erivärvilisi telke, kus igaühes pakuti šokolaadikomme, ühed paremad kui teised. Muidugi võtsin suuremeelselt noogutades vastu kõik pakutu! Väike kompensatsioon praeguse ajaga kaasneva tüütuse eest.

”Kas see on hea või halb, kui elad oma maailmas?” küsis tigu. Kuna vastust ei tulnud, tõmbus ta oma karpi tagasi.

Kõigepealt naerad, aga siis saad aru, et just nii see ongi!

Andke andeks, aga mulle meeldib sügis. Isegi november, muide.

Aitäh, võtan õnnitlused vastu 😇

Kui vaid oleks rõdu... :)

Tavaline mu jaoks

Palju toredaid sõnu on olemas inimeste ja hetkede iseloomustamiseks. Näiteks see.
Melanofiilide lemmikaastaaeg on saabumas. Saan neist aru ja osaliselt haakun.

Setumaal, Obinitsas on söögikoht Taarka Tarõ Köögikõnõ. Ja selles tarõs on laud ja laual on kass. Väga stoiline kass. Ta ei liiguta vurrugi ega piluta silmagi, kui külaline astub sisse ja istub lauda. Kui aga tasakesi pai teha, viskab end lösakile ja nurrub mõnusasti.

Ma imestan inimeste lihtsameelsust, kes näivad arvavat, et kui lased mõne vastikute vaadetega inimese maha, siis kaovad need vaated maailmast.

Kavatsesin eilse kauni päeva lõpetada verekuu vaatamisega. Ilm ent muutus drastiliselt ja Tallinnas oli see võimatu. Teisalt küll oli elamus omaette ka see müstiline paks udu, mis linna (vähemasti Põhja-Tallinna) endasse mähkis ning sadamast läbi öö kostunud udusireenid.

Mulle meeldivad mitmesugused ilmad ja aastaajad. See, mis praegu käsil, on ka üks kindlatest lemmikutest. Mahedalt soe ja kaunis. Hing hõljub ja muresid pole olemas.

Ma olin õnnelik, kui läksin 1. klassi. Sama õnnelik olin ma siis, kui lõpetasin viimase. Mõned õnnelikud päevad olid vahepeal ka.

Mulle tundub, et just sealkandis on neid eriliselt palju rääma jäetud. Mujal rohkem üles vuntsitud. Arhitekti ei tea.

On selline Rootsi film "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistensi üle ". Eile leidsin Sillamäe katoliku kiriku risti otsast kajaka ilmselt sedasama tegemas.

On küll :) Ja tegelikult oli Ida-Virumaa selliseid täis.

Mind paeluvad igasugused mitteilusad majad ja kohad. Need annavad rohkem ruumi kujutlusvõimele ja on igati nüansirikkamad. Eriti, kui mingi mitteilus asi on ilusa keskel.
(Selle konkreetse maja leidsin kusagil Ida-Virumaal, vist oli Kiviõli)

Elukaaslane otsustas minna hommikusele lipuheiskamisele. Arutasime, et kui palju inimesi seal võiks olla. Nii palju kindlasti mitte kui 24. veebruaril, olime veendunud. Pakkusime, et ehk mõnisada. Oli 15 😯

Kui kusagil on KASSID, kasvõi piltidel, olen müüdud mees. Kondase 2. korrus on praegu nendega täidetud.

Autsaiderite elu ja looming on mind ikka paelunud. Kurvaks teeb, kui sageli alandatakse mitte kellelegi kurja tegevat teistsugusust ja kui sageli ülendatakse kurja tegevat “normaalset”. Tore, et Viljandis on Kondase keskus, kus eksponeeritakse nende kunsti. Käisin jälle seal.

Haapsalus on üks tore veinibaar, kus juba aastaid on ka selline neljajalgne abitöötaja, kõigi möödujate lemmik :)

Reigi pastoraadi kunstinäituseid on iseloomustatud sõnaga 'hõrk'. Mu meelest sobiv sõna sellise interjööri ja kunsti koosluse jaoks.

Aga läheb raha....

Kaks kohta, kus neil kuumil päevil olla saab,on mere ääres või ostukeskuses.

the idea of being visited by aliens lost its appeal when i realized they'd likely just be some other planet's asshole billionaires

On a short holiday in Estonia last week. For those not lucky enough to have been in Tallinn recently, this is what the Russian embassy looks like:

The fierce thunderstorms of the last few days led me to learn a new word – ceraunophile. It's a person who loves thunderstorms.
Ma tõesti naudin äikest. Turvalisest kohast jälgides...